Sirp ja Vasar 3. aprill 1987

Eha Komissarov

 

Kolmas salongis esineja Einar Vene nõuaks omaette pikemat käsitlust, mida ta väärib juba kui eriskummalisem noor maalikunstnik. Teeksin vaid mõnesid otseselt näitusega seotud tähelepanekuid. Vene ekspositsioon kõneleb meile täiesti uue kunstinähtuse – manerismi päralejõudmisest. Asi on selles, et kui palju me ka ei kõneleks maneerlikkusest eesti uuemas kunstis, on meilt süsteemi viidud manerism seni siiski puudunud. Vene järgib kaunis kõrgeid eeskujusid Euroopa sõjajärgsest kunstielust, mis on pühendunud inimhinge saladustesse tungimisele, ning kes lahkavad oma eesmärgi nimel unenägusid ja visioone käsitledes neid salapäraseid valdkondi pööraselt ebahariliku vaatenurga alt. Kaua aega kleebiti neile külge halvustavaid silte nende erakordselt tarbijaliku suhtumise pärast kunstiajaloosse, mille eeskujudele toetuvad enamalt jaolt kõik fantastilise realismi esindajad. Üks järgimisväärsemaid etappe on olnud loomulikult renessansijärgne manerism. „Kõike seda mis pakub end vaimult liiga kergena ei saa pidada kunstiks,“ nentis Vasari juba 1547.a. ning tõenäoliselt on siin tegemist aegumatu tarkusega. Lähemale Einar Vene teemale viib meid asjaolu, et viimasel aastakümnel on manerismile antud üliajalooline tähendus ja seda nähakse toimimas kõigis üliküpsetes, kõikvõimalikele mõjutustele allutatud kultuurides. Einar Vene looming toetub täielikult allegooria najale ja järgib põhimõtteliselt üsnagi keerulist pildiprogrammi. Kihiline, mitmetähenduslik esitusviis sünnib üldjuhul üllatuslike teemade ja vastuolulise vormi abil – kuid niisama nõutav – ja see ei ole juba eeskujude najal õpitav on mingi erakordsuse tasand suhetes ainega. Vene piltides tajume rohkem püüdlust niisuguse tasandi poole kui selle olemasolu. Sellest on väga kahju, sest viimasest oleneb suurel määral niisuguse kunsti mõte. Puhtalt teadlikku kunstlikkusetaotlust on väga kerge naeruvääristada, sest butafooria, mida kunstlikkus loob, on sageli erakordselt lame ja maitsetu. Ma ei tõstaks Vene puhul niivõrd üles maitsetuse probleemi kui jõuetust. Tema visioonid on siiani küllaltki ühenäolised ja lahenduselt igavavõitu. Parem on lugu lavastustega kunstiajaloo ainetel, kus kunstnikule tõttab appi päästev konkreetsusetasand. Võimalik, et mingit rafineeritud maitset rahuldabki Manet´ tõlgitsemine rasketes, sunnitud poosides figuuride kaudu ja naivistlikult kirevas värvilahenduses, olen selleks võimaluseks täielikult valmis. Kõigele vaatamata tunduvad lavastused Venele paremini sobivat kui tööd, mis ainult tema enese fantaasiale rajanevad. Näitusel esitatud üksikud natüürmordid kõnelesid noore maalija veel väljakujunemata värvikäsitlusest. Võimalik, et siin ongi tee edasiminekuks maagilise mõjujõu saladusteni, kes seda teab. Mis on Vene loomingus positiivne? Kuigi ma ei kuulu teadliku kunstlikkuse nii simatorkavate avaldusvormide imetlejate hulka, hindan siiski Vene taotlust viia oma  asi süsteemi. Olen nõus aktsepteerima ka Vene vanameisterlikkuse taotlust maalis, kui ta sellest midagi põnevamat tegema õpib. Kõik on veel ju ees. Vähemalt niikaua, kui toimib postmodernistlik üleskutse kunstlikkusele, historitsismile ja maneerlikkusele.

 

 

 ’Vikerkaar 4/1988 „Einar Vene maailm“ Raoul Kurvits

 

Eesti kaasaegses kunstis on raske leida autorit, kes pakuks sedavõrd rohket mõtteainet nagu Einar Vene. Ülevaatenäitusel kuuluvad tema tööd meeldejäävaimate hulka, kuid kummatigi tänu  nende rõhutatult negatiivsetele omadustele. Ühest küljest jääb mulje, nagu oleks tegu jultunud ekstsentrikuga, kes on otsustanud publiku maitse tõsiselt proovile panna, teisest küljest jääb tema piltidest kõlama naiividealistlik filosoofipaatos ja irriteerivad viited esoteersele sümboolikale. Raske aga oleks tema maale tõsiselt võtta, kui neis ei kerkiks esile midagi niivõrd ootamatult tegelikku ja eksistentsiaalses mõttes üliolulist, nagu see on võimalik ainult Einar Vene poolt kasutatavate väljendusvahendite taustal.

            Tuginedes hiliskeskaegsele ja vararenessanslikule kunstitraditsioonile esitab Einar Vene kohati lausa vanameisterlikku maalimistehnikat, mistõttu tuleb nõustuda Eha Komissaroviga liigitades teda (postmodernseks) maneristiks (vt „Sirp ja Vasar“ 1987, nr14. Viiteid XIV-XV sajandi maalikunstile leiab nii rõhutatud detailsuse ja värvierksuse printsiibist, pisut kipakast laadist figuuride kujutamisel, kui ka otseselt ülevõetud kujunditest ja sümbolitest. Näiteks pärineb palmioksa ulatava käe motiiv maalil „Värske vesi“ Bernt Notke altarimaalilt. Triptühhonis „In vino veritas“ esineb kujundeid Hieronymus Boschi ja Hans Memlingi põrgupiltidelt jne. Einar Vene maalide hulgas on ka töö, kus kunstnik on omaaegset tehnoloogiat rangelt järgides maalinud puitalusele autoportree keskaegses riietuses.

            E.Vene ei tugine aga mitte ainult tolle perioodi maalitehnikale ja kujutamislaadile, vaid peab vajalikuks tegeleda ka samade probleemidega, mis erutasid tema ajaloolisi õpetajaid. Sarnaselt Hieronymus Boschile konstrueerib ta allegoorilistest kujunditest koosneva „piltmõistatuse“, kus iga sümbol on literatuurselt lahtimõtestatav. Kujundid on konkreetsed, selgepiirilised ja detailsed, igaüks neis „tähendab“ midagi. Kokku moodustub universaalne maailmamudel, mis kordub pildist pilti, siin seal vaid pisut modifitseerudes ja oma erinevaid tahke avades. Renessansiajastu panteismiga on kombineeritud taoism ja budism, ei puudu ka katoliiklik dogmaatika. Kokkuvõtteks esitatakse maailmapilt, mis on üsna sarnane Hermann Hesse poolt trakteerituga. Maalil „Jõgi voolab merre“ tähistab jõgi täiuslikkusse, nirvaanasse  suunduvat kulgu. Mees ja naisfiguur vastaskallastel on ying ja yang, maailma kõige üldisemad paarisjõud, mis sansara ajastul toimivad lahus. Naine on sündinud täiuslikuna, ja nagu näitab kartlikus poosis tütarlapse kujund, takistab teda nirvaana väravast sisenemast vaid hirm – naistäiuse ainus puudus, pidurdusprotsesside väljendus – vorm, mis Olemises võimaldab naisel olla säilitajaks. Mees seevastu vaevleb intellektuaalsetes piinades (veritsev haav) , tema pärisosaks teel paradiisi on kannatus ja häving (pidevad varemed). Universaalses täiuses (horisondi kohal terenduv imeloss) põimuvad –mees ja naisalge kui säilitaja ja hävitaja koos Loojaga. Nii on estatud Vishnu, Shiva ja Brahma kolmainsus – terviklik maailm.Täiuslikkus on teispoolsuses, samas on siinpoolsus oma vastandpalgelisuses samuti täiuslik. Pildil „Liivale kirjutatud“ on mees ja naisalge sedapuhku asetunud ebavastavusse kirjeldamaks maailmas valitsevat väärolukorda: naisfiguur, maise energia kehastus on kahepäisel hävingu-hobusel projitseerunud taevasse, taevane jõud, mees, aga lamab passivselt näoli maas. Kõik on väga korras, sest nagu pildi pealkiri ütleb, on selline asjade seis vaid näiline, samaväärne liivale kirjutatuga.

            Esitades järjekindlalt taolist harmooniamudelit, seab Einar Vene selle ühtlasi kahtluse alla. Sellele viitab kas või see üli-idülliline meeleolu, mis  rõhutatult tema töödes valitseb, lausa kutsub end ära pilama. Autor teebki seda ning pealegi üsna jõhkralt. Õrnõhetavale naisekehale asetub taustaks karjuvroheline maastik või räigetes punasinistes toonides taevas; veel üks samm ja Einar Vene satub ekspressionismi radadele. Perspektiivina ehk teatav paralleel itaallase Clementega, kes ekspressionistliku värvikäsitluse  ja maalimistehnika juures esitab kohati üsna selgepiirilist ja naivistlikku kujutamislaadi? Ent Einar Vene ei astu seda sammu, ta valib oma nihilistlike tunnete väljaelamiseks hoopis rafineerituma metoodika. Püüdlikult üksikute pintslilöökide kaupa maalitud jõledat värvi muru annab tunnistust kestvast, imetlusväärselt tugevanärvilisest irvitamisnaudingust.

            Naiivse idülli ja jõhkra nihilismi vastandamisel ilmneb aga Einar Vene töödes paradoksaalne tõsiasi: Sama rabedaks kui konstrueeritud idüll osutub ka autori epateeriv pila. Vaataja shokeerimise asemel jäävad tema irvitamisavaldused vaid leebe eneseiroonia raamesse ja väljenduvad piltide idüllimeeleoluga võrdväärselt naiivsel ja süütul moel. Vastandid justkui neutraliseeriks teineteist kontrastse võimendumise asemel, ja nende mõlema varjust kerkib esile uus konstruktsioonidele allumatu kvaliteet.

            Traditsioonilisel tahvelmaalil on omadus mõjuda nagu muusikaline akord, mis toimib ühe hingetõmbe jooksul. Seistes Einar Vene töödest mulle kõige enam meeldiva pildi- „Jõgi voolab merre“ – ees, tajun ärevalt disharmoonilist helidekogumit, millest eriti teravalt eristub kahe kõrge noodi kriipiv suhe. Otsides selle allikat, leian pildi vasakust servast väikese tüdruku kummalist värvi kleidis ja häbelik-hirmunud poosis, ees lõvimask. Mask ei ole kohutav, vaid rahulik, lausa mõtlik. (Sümbolid ei sümboliseeri midagi, nad on lihtsalt sümbolid, nad elavad oma elu. Vahel nad meenutavad meile midagi, enamasti midagi üsna isiklikku.) Selle väikese tüdrukuga seoses meenub lapsepõlv ja mitmesugused veidrad mängud vastassooliste olenditega, kes suvistel pärastlõunatundidel hirmunult peitu pugesid, kartes näidata, et nad on tegelikult kassid. Püüdes neid nurrumise järgi põõsastest leida, ent kuuldes tundide kaupa vaid ritsikate lakkamatut sagimist, mäletan tunnet, millele Pirita kloostri varemete irreaalne põlemine on üsnagi täpne vaste. Muide Einar Vene lapsepõlv möödus Pirital. Kahes erinevas mastaabis kujutatud tegelased pildil loovad kujutelma kahest erinevast sündmusest, mida ühendab keskpäevakuumuse ajatus: ahvatlev, salapärase näoilmega küps naisterahvas ja tema mõtlik - valulev meespartner näivad esitavad suhet, mis on analoog millelegi lapsepõlves toimunule.

            Maalil „Värske vesi“ ulatab käsi naisele palmioksa. Naise ilme ja poos on samavõrd ihar kui kurb, taamal asetsev maja tuhavälja ääres on hubaselt kutsuv, kuid evib ühtlasi teadmatuse heidutavat lummust. Olen ükskord näinud unes, et vaatan Patkuli treppidelt alla Balti jaama suunas, kuid minu ees laiub kuni mereni ulatuv mustendav soine pind ilma vähimagi taimkatteta. Keset seda sood aga seisab üksik maja, ja selle akendes põleb tuli, täpselt nagu Einar Vene pildil. Ma arvan, et sellel naisel ei maksaks palmioksa vastu võtta. Erinevate inimeste unenäod on enamasti üsna sarnased.

            Maal „Jõudehetk“ on mõneti erinev kõikidest teistest Einar Vene piltidest, selles puuduvad täielikult lüürilised komponendid. Sümboliteakord on oma tooruses peaaegu harmooniline ja täielikus vastavuses jõhkra koloriidiga: televiisorikangelannaga samas poosis mediteeriv meesakt ja destrueeritud „Surmatantsu“ motiiv moodustavad surma ja patu moraliseeriva kategooriapaari. Esimaesel pilgul liiga üheselt loetavasse skeemi lõikub aga meeldivalt dissoneeriv teema jänesemaski näol. Viimane peaks intellektuaalses plaanis deshifreerituna olema ilmselt hirmu teesklemise kujund, ent emotsionaalsel pinnal tekivad millegipärast hoopis teistsugused assotsiatsioonid. Mask loob tunde pildi emotsionaalse laengu mitmekihilisusest, koloriit aga lubab oletada hirmu teesklemise taga tõelist eksistentsiaalset hirmu, mille ees „Surmatantsu“ retooriline tähendus kahvatub ja kujund taandub pelgaks värviliseks draperiiks. Sõltumatult autori taotlusest hakkab pilti valitsema üksinduse jäine dramatism, mille võtmeks on maalil kujutatud meestegelase samastumine oma näilise partneriga, pornograafilise kaadriga mustvalgel teleriekraanil.

            Einar Vene on võtnud ülesandeks panna igasse pilti  kogu maailm, võimaldamaks vaatajal seda tunnetada nii naiivlüüriliselt, süvafilosoofiliselt  kui ka nihilistlikult. Ometi varjutuvad kõik literatuursetesse skeemidesse kätketud intellektuaalsed alged emotsionaalse laengu ees, mis näib olevat pilti sattunud kuidagi alateadlikult, autori tahtest sõltumata. Sellest seisukohast lähtudes võiks Einar Vene nimega täiendada sürrealistide pikka loetelu, kuid tema piltides kangastuv alateadlik maailm ei ole looritatud sürrealistidele iseloomuliku metafüüsilisusega. Hoopis vastupidi: oma naiivsuses on see täiesti reaalselt konkreetne, alasti ja süüdimatu. Vaid kusagil kaugel-kaugel hõljub intellektuaalsuse salapärane atmosfäär ning äärmiselt üllatuslik on tõdeda ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse mõistete ümbervahetumist. Einar Venele ainuomaseks vääruseks, tõeliseks einarvenelikkuseks pean tema võimet pakkuda unikaalset kogemust sellest, kui unenäoliselt absurdne on mõistuspärane maailm alateadlike tundeallikate eheda käegakatsutavuse kõrval.            

 

 

 MITTE PRANTSUSE MAAILM. GOOTI!

„Draakoni“ ja „Vaala“ galerii näitasid ühteaegu Einar Vene maale

Jaak Olep   (Eesti Ekspress- 22.06 1990)

 

Raoul Kurvits: „Eesti kaasaegses kunstis on raskeleida autorit, kes pakuks sedavõrd rohket mõtteainet nagu Einar Vene. „ Nii see on. Einar Vene piltidest räägitakse, nad kutsuvad esile vaidlusi, nei on nii veendunud pooldajad kui ka raevukaid eitajaid. Eitajad süüdistavad Vene kunsti maitselageduses, literatuursuses, vormialases küündimatuses. Viimase etteheitega tuleb nõustuda: nii pretensioonikate teemade lahendamine eeldab kõrgemat vormikultuuri. Aga see selleks. Ma tahaksin rääkida ühest teisest asjaolust, millega Vene pilte vaadates vastastikku seistakse.

            Eesti kunst on selle sajandi algusest peale arenenud prantsuse mõju all. Uusimat prantsuse kunsti on aga iseloomustanud vormiliste väärtuste eelistamine sisulistele. Henri Matisse, prantsuse kooli eredamaid esindajaid, on oma kunstitegemise printsiipe kirjeldanud nii : „Väljendusrikkust ei leia ma kires, mis hõõgub näost, või mis on tehtud nähtavaks mõne järsu liigutuse läbi. Seda sisaldab mu pildi kogu dispositsioon – koht, mida täidavad figuurid, tühi ruum nende ümber, proportsioonid -,iga asi mängib oma osa. Kompositsioon on oskus paigutada dekoratiivselt neid mitmesuguseid sugemeid, mida maalija tarvitab oma tunnete väljendamiseks. Iga üksik osa on pildis nähtav ja asetseb kohal, kas peamisel või kõrvalisel, mis talle kõige paremini sobib. Iga asi, mil pole pildis tungivat otstarvet, on seetõttu kahjulik. Kunstiteos eeldab kõigi asjade harmooniat üheskoos: iga ülearune üksikasi täidab vaatleja vaimus mõne teise olulise üksikasja koha.“

            Paljud eesti kunstnikud võiksid sellele vormiharmoonia manifestile otsemaid alla kirjutada: just nii on nad kogu aeg käitunudki.

            Vene kunst toetub sootuks teistele põhimõtetele. Nimetagem seda Herbert Read´i kombel GOOTI TRADITSIOONIKS. See traditsioon lööb ikka ja jälle läbi saksa ja skandinaavia kunstis. Gooti traditsiooni väärtused ei ole puhtesteetilised, nagu me seda hästi näeme Van Eyck´il, Breughelil, Boschil ja paljudel teistel põhjamaistel kunstnikel, kes kasutavad maalimistehnikat sümbolistlike mõttekujundite edasiandmiseks.  

            Ka Vene pilte vaadates ei tohiks olla kahtlust, et nendel kujutatav maailm erineb oluliselt kõigest sellest, mida on loonud ladina mõttekujutlus. See on rüütlite ja lohede, neitsite ja deemonite, matemaatiliste kääbuste ja musikaalsete haldjate maailm: gooti maailm!

            Võtkemgi seda siis sellisena ja ärgem püüdkem seda tõmmata prantsuse liistudele.

 

 

       SÜMBOL JA MÜÜT EESTI MAALIKUNSTIS

     JÜRI ARRAK JA EINAR VENE

 

Diplomitöö

Külliki Tõnisson

JK-51

Tallinna Pedagoogikaülikooli Kultuuriteaduskond

Kunstiosakond

Juhendaja:Mirjam Peil

Tallinn 1996

(välja on jäetud Jüri Arraku osa ja otsesed tsitaadid teistelt autoritelt)

 

Einar Vene on sündinud 1952.a. Tallinnas Pirital. 1984.a. lõpetas ta Kunstiinstituudi monumentaalmaali erialal.

Vene on tegelenud ida mõttekultuuriga, uurinud erinevaid religioonifilosoofiasid ning veendunud, et ainus õige religioon on kristlus.(Enne oma veendumuseni jõudmist, vaimsete otsingute perioodil oli ka ta looming teiselaadne: kosmaarsed sürrealistlikud, peamiselt alateadvusest esilekerkinud kujundid (tuntavad mõjutused Dalilt), koloriit peamiselt määrdunud kollastes-punastes-rohelistes toonides.)

            Vene on üks eriskummalisemaid autoreid eesti kunstis, kes oma loominguga on hämmeldust tekitanud vaatajais ja ebalevat suhtumist kriitikutes.

            Eha komissarov on märkinud, et Vene puhul on tegemist täiesti uuelaadse kunstinähtuse, manerismi, kohalejõudmisega meie kunsti.

            Vene pildimaalimast tuleva informatsiooni haaramine peaks olema meditatsioonilaadne tegevus. Vaatajal tuleb sarnaselt kunstnikule läbi teha n.ö. mentaalne askees, mille läbi saavad paremini mõistetavaks kunstniku loomingu ideelised taotlused, vastasel korral jääb pilt tema ees suletuks ning kunstnikul on risk jääda väljaspoole väljakujunenud kunstimaitset.

            (Järgnevad kolm tsitaati Raoul Kurvitsalt Vikerkaar 4/1988)

            Kuid vale oleks väita, et Vene loominguline protsess põhineks üksnes teadlikul konstruktsioonil. Tegelikult määrab tema pildimaailmas kujundite valiku ja paigutuse kunstniku alateadvusest pärit tugev emotsionaalne laeng. Vene kaasajast saadud empiiriline kogemus ühildatuna läbi ajastute kandunud universaalse sümboolikaga tekitab kummalise assotsiatsiooni peatunud ajakulust.

            Pildil „Väljavõetud voolust“ on näha kunstiajaloost juba tuttavat motiivi: kolm omavahel psüholoogilises suhtes olevat inimfiguuri istuvas või poollamavas asendis. Vene on taaslavastanud Edouard Manet 1836.a. maalitud „Eine murul“, mille põhikompositsioon pärineb tegelikult veelgi varasemast ajast: nimelt Rafaeli vasegravüürilt „Parise otsus“. Rafael omakorda on saanud kompositsiooni idee unustusehõlma vajunud sarkofaagist, mis paikneb Roomas Medicite palees (3.saj.AD), millel on kujutatud jõe jumalaid. (Janson:14) Tõenäoliselt Mane ei kopeerinud Rafaeli gravüüri, vaid laenas ainult idee ja transleeris selle oma ajastusse. Manet` maalil on kahe puiestikus istuva moodsalt riietatud mehe keskel alasti naine – sündmus mis Manet` kaasajal oleks koheselt lõpetatud politsei poolt. Vene on selle kummalise grupi omakorda kaasaega tõstnud. Kui Manet` tegelaste poosist on tunda sensatsiooni hõngu, siis Vene figuuridest õhkub staatilisust – nende ümber oleks justkui aeg seiskunud ning kolmiknäib soovivat nende jaoks paradiisliku idülli (viljad piknikulinal) igavest kestmist. Kuid idüll on petlik (pisut lamedalt kujutatud lind valvsalt gruppi jälgimas) ja peatatud aeg illusoorne  (figuuride taga voolav „aja“ jõgi, milles üks poisike kalaga askeldab). Vene koos vanade meistritega  tahaksid justkui juhtida tähelepanu inimajaloo kulgemisele mööda spiraaljoont, mis jõudes mingil suvalisel ajahetkel taas samasse punkti, omandab igakord uue kvaliteedi ning jääb oma põhiolemuselt ikkagi samaks.

            Maalil „Jõgi voolab merre“tähistab meri täiuslikkusesse suunduvat kulgu. Meesfiguur kannatab põlevate kloostrivaremete ees, rohetaval maapinnal lebab naine uneleva ilmega,punaste väravapostide ees seisab väike tüdruk,lõvimask ees.Silmapiiril helendab unelmate linn. Mees – ja naisfiguur vastaskallastel on Yin ja Yang – maailma kõige üldisemad paarisjõud. Yang kui valguse, tugevuse, meheliku, loova jõu esindaja on seoses taevaga, kuna Yin kui pimeduse, vastuvõtmise, naiselikkuse ja emaduse esindaja sümboliseerib maad. Mõtete maailmas on Yin kompleksne (keeruline), naiselik, intuitiivne meelelaad, Yang seevast selge ja ratsionaalne mehelik intellekt. Sansaaras – sünni – surma lõputus ringis toimivad need vastaspoolused lahus (Vene), seepärast ka mees ja neine paiknevad jõe vataskallastel. Alles nirvaanas (silmapiiril terendav ideaallinn) ühinevad nad oma Loojaga pühaks kolmainsuseks. Vastuolu kahe vastaspooluse vahel tundub suurem olevat kui tavaliselt (nirvaanasse kulgev elujõudu märkiv jõgi on ära kuivanud). Mees tunnetades oma ebatäiuslikkust, vaevleb intellektuaalsetes piinades (mehe punaseks maalitud pea ja põlevad kloostrivaremed). Naine seevastu on loodud täiuslikuna ning oma olemises on ta rahulolevalt meeleline (roheline murukamar marjadega). Ainus puudus tema täiuses, mis takistab talpääsemist igavesse õndsusesse, on hirm (tüdruk lõvimaskiga). Võib olla on see hirm kaotada idüll eneses, mis ei lase tal osa saada mehe kannatusest, sest osasaamine teineteisest ning ühinemine on antud olukorras ainukeseks võimaluseks pääseda paradiisi.

            Põlevad kloostrivaremed on Vene loomingut läbivaks sümboliks. See on lapsepõlvest pärit detail (kunstniku lapsepõlv möödus Pirital), millest ta ei raatsi loobuda. Sageli on kunstnik oma piltidel varemetega samastunud.

            Vene loomingus on sellel sümbolil ka teine tähendus: kui vaadelda seda kui geomeetrilist kujundit, siis kujutavad kloostrivaremed ristküliku (ruudu) ja kolmnurga ühendust. Ruut on (Kristuse) maise elu embleem. See sümboliseerib arvu neli. Viimasel on hulk tähendusi nagu: materjaalsus, taeva neli nurka, neli evangelisti, paradiisi neli jõge, neli elementi: maa, õhk, tuli ja vesi. Kolmnurk tähistab Jumalalt tulevat energiavoogu maa peale e. vaimsust. (Vene) Ruudu ja kolmnurga ühendus võiks olla vaimu ühendus maailma ja looduga.

            Triptühhoni „In vino veritas“ (1987) puhul on mees ja naine teineteist märganud. Naine, loobunud oma staatilisest rahulolust, püüab kätt ulatada mehele (In vino veritas I), kes on seda ootusvalmilt haaramas. Nii mehe kui ka naise selja tagant paistev maastik on halvaendeline. Kui mõlema figuuri selja tagant paistvad kujundid on osaks maalidel kujutatud figuuride olemusest, siis võiks oletada, et naine on alla andnud saatanlikule kiusatusele (Püha Jüri põgeneb lohe eest – võitlus kurja vastu on jäänud ära) ning mees ei võta kuulda taevast tõde. (Hieronymus Boschi põrgupildilt on pärit vibunoolest läbistatud kaks suurt inimkõrva, mis hoiavad noatera. Boschil sümboliseerib see kujund süüdistust inimestele, kes lasknud end petta oma meelelistest tunnetest ja on kurdiks jäänud Jumalasõnale.)  (Bussagli:29) Vaid tänu pühale sakramendile (In vino veritas II) on võimalik mõlemal patu ohvril, nii naisel kui mehel, üheks täiuslikuks tervikuks saada. 

            Pildil „Liivale kirjutatud“ (1986) on mees ja naissugu sedapuhku asetunud ebavastavusse kirjeldamaks maailmas valitsevat väärolukorda: naisfiguur, maise energia kehastus on kahepäisel hävinguhobusel projitseerunud taevasse, taevane jõud , mees, aga lamab passiivselt näoli maas. Kõik on väga korras, sest nagu pealkiri ütleb, on selline asjade seis vaid näiline, samaväärne liivale kirjutatuga. (Kurvits:54) Siin tuleks tähele panna ühte kunstimaailmas kehtivat paradoksi: idüllilise meeleolu taga on tavaliselt varjul ärevus, hirm, õnnetuse eelaimus.Groteski ja vägivalla taga ilu- ja harmooniajanu (näiteks Goschi ja Goya koshmaarsed nägemused). (Lotman,1984:59)      

            Maalil „Värske vesi“ ulatab käsi naisele palmioksa (roomlastel oli palmioks traditsiooniline võidu sümbol. See tähendus kandus üle kristlikku sümboolikasse, kus kasutati palmioksa, et sümboliseerida märtri võitu surma üle). 8Fergusson:2665) Antud pildil pakub naisele veest ulatuv palmioksa hoidev käsi pattudele lunastust. Sümboolselt on voolaval veel hinge ja ihu puhastav võime ning võib arvata, et naine on valmis ennast „uueks looma“. (samas) (Järgneb tsitaat Kurvitsalt maali „Jõudehetk“ kohta.

            Ka Tiziani 1515-16 maalitud “Maine ja taevane armastus“ on samuti Vene poolt uue kaasajastatud ilme saanud. Tiziani maalil istuvad fontääni serval Maise ja Taevase Armastuse kehastusena lihtsalt kaks kaunist naist. (Lücie-Smith:16) Vene Maine ja Taevane on oma olemusele vastavalt enam iseloomuliku välimusega – väljakutsuv, kurjakuulutavate patsikestega, mis väga sarvi meenutavad, istub Maine Armastus seekord mitte kauni fontääni, vaid kollase malmvanni serval, süles kauss mehe peaga (pragmaatilise maise armastuse ohver?). Taevane Armastus näeb välja hingestatud haldjataolise olendina, kes on end pühitsenud Kristusele (õlilamp tema käes sümboliseerib usulist ärkvelolekut). Tegelikult ei olegi lõhe Taevase ja Maise Armastuse vahel nii sügav kui esialgu paistab. Naine, põhiolemuselt maise alge kandja, sisaldab endas ka taevast alget – ühes füüsilises naises on peidus nii taevane kui maine. Naisele on määratud siinses elus olla elu kandjaks ja säilitajaks, seega ta peab olema ahvatleja. Samas on ta valmis universaalseks, omakasupüüdmatuks (ema)armastuseks. Naine on ka omamoodi ihulis – hingelise ja vaimse ilu harmooniliseks kehastuseks.

            Naised Vene maalidel näevad tõepoolest välja nagu erootilised jumalannad. Tundub, et Vene aktsepteerib naist tema paradoksaalsuses. Kunstniku kujutamislaadist pole tunda etteheidet naise veetlevale ihule ega irooniat tema võimalike vaimsete püüdluste suhtes (näiteks maalil „Risti vägi“ (1990) on naine vastu võtnud päästva ristimärgi ja põleb selle läbi hingelis-vaimses puhastustules, maalil „Christophorus Reprobus“ (1992) hoiab kergejalgne naine käes laeva – Kristuse kiriku sümbolit. Naine tänu oma intuitiivsusele on võimeline tunnetama Jumalat vahetumalt kui mees, samas on ta selle meelomaduse tõttu ka Saatanale kättesaadavam. 

Maalil „Soovide puu“ (1989) on Kristuse näo kujutisega vaas, mille seest paistab verine liha. Pildi ruum ulatuks nagu läbi mitme sfääri. Pind, millel naine seljaga vaataja poole seisab, on taas lihalikult punane. Sinetavas kauguses on aimata vaimset maailma. Taevast on alla naise poole suunatud vikerkaarevärviline kiir. Sümbol ei ole alati jäigalt ühetähenduslik, vastupidi – teose sisust sõltuvalt on sümbol piisavalt paindlik, et teda võiks tõlgendada erinevalt. Olgugi et autor on selle pildi loomisel tõenäoliselt juhindunud ühest konkreetsest ideest, tekitab pilt, antud juhul pildi sisuline külg, erinevaid assotsiatsioone. Seega naine võib sellel pildil olla nii rüvetajaks kui ka rüvetatuks. Esimesel juhul võib tal olla süüd sündimata eludest. (tühi vaas kristlikus ikonograafias sümboliseerib hingeta keha. Ferguson:1572)  Liha vaasis võiks siis märkida kasutut, otstarbeta keha; ka korvis olevad vaimolendid võivad olla inimhinged. Teisel juhul sümboliseerib liha vaasis Kristuse pildiga laual naist ennast – ta on unustanud Kristuse lunastava jõu ning kuulama jäänud saatanlikke ahvatlusi (vikerkaarevärviline kiir). Kuid samas võib kiir taevast tähendada jumalikku hoiatust või manitsust. Kindlaks sümboliks on vilju kandev õlipuu, mis on märk peatselt saabuvast viimsest kohtupäevast.(Fergusson:2665)

Maalil „Keskpäevased mängud“ mängib graatsiline naisolend „igavese surma“ haua kohal kergemeelselt saatanlike jõududega. Pimestatuna illusioonist valitseda tundmatuid energiaid ei märka ta, et on sattunud mängides ohtu.

Vene maaildes on üsna iseloomulikuks mitme maailma – füüsilise ja energeetiliste maailmade kooseksisteerimine. Need „teised sfäärid“ on kunstnikul kujutatud taevalaotusse maalitud „säbruna“ või aimatavate geomeetriliste kujunditena. (Vene) Sageli on energeetilised maailmad Vene maalides ohu märk. Inimene ei oska märgata kui palju ta on mõjutatav oma alateadvuse kaudu kõigi teda ümbritsevate energeetiliste jõudude poolt ning kristliku filosoofia kohaselt, mida silmas pidades Vene oma pildid maalinud, on kõik teised maailmad Saatanast.

Otse Piiblist lähtuvat sümboolikat on maalis „Ilmutus“ (1988), millel on selgelt ära tuntav Johannese Ilmutuseraamatus kirjeldatud lõpuajastu kaos. Tulekarva taevasse on maalitud Suur Hoor (Ilmutuse raamat) ja Lohe Saatana kehastusena. Soisesse pinnasesse on vajunud hirmul ja ahastav naine ning valitsejakrooniga mees –viimsest kohtumõistmisest pole pääsu kellelgi. Ka korrumpeerunud kirikul pole võimu kaitset pakkuda, sest kreemiroosidega kaunistatud tordipõhi  (märk välisest hiilgusest), mille peal kirik veel esialgu triivib, vettib õige pea läbi ja laguneb. Maali nurgas on näha tillukeses paadis elevandisarnast budistlikku olendit, kes püüab üldises kaoses pinnale püsima jääda. Ainus pääse on jällegi ainult Kristuse lunastuses (armulaua leib ja karikas). Kristus ise aga tuleb maailma üle kohut mõistma Jumala Sõna ja Mõõgaga (taevas raamat mõõgaga).

Maalil „Kala“ on esiplaanil näha hauast tõusnud surnut. Maine elu elatud ning sellega koos kõik inimesele antud võimalused, tõusta kõrgustesse või langeda kuristikku, ammendatud. Jumaliku ingli puudutuse läbi on inimolendile armu heidetud – ta surmast tõusnud uuekslooduna igavesele elule. Kala pildil (kala on kristlikus sümboolikas Kristuse kujund, sest kreekakeelne sõna „kala“ on algustähtedeks viiele sõnale: „Jeesus Kristus Jumala Poeg Lunastaja“) (Fergusson:2461) on kui Kristuse signatuuriks. Vikerkaarevärvilise raamiga gooti stiilis aknast (renessansiaegsetel Põhja –Euroopa sakraalmaalidel sümboliseeris aken ristiusu uut valgust ja selle õnnistust) (Fergusson:2681) on paistmas paradiisimaastik, kus tagaplaanil on näha lõputus sünni-surma ringis liikuvaid valeõpetuse sümbol-olendeid.

Vene pildimaailmas on ratsionaalsed ja irratsionaalsed mõisted ümberpaigutunud – müüt on asunud reaalsuse kohale, reaalsus aga ei ole tegelikult see, mis ta tundub olevat. Sellist „ümberpaigutunud“ maailmamudelit esitab Vene naiivselt siira veenvusjõuga ning tänu sellele võib ühtäkki tõdeda, et see tegelikult nii ongi.

 

Täiskuu klooster ja purjekad

               Mare Ruus Õhtuleht 13 veebr. 1998

 Kinomajas on 1984 a. ERKI maaliosakonna lõpetanud Einar Vene tööde valiknäitus, kus kunstnik tutvustab oma uusimat loomingut.

 

Einar Vene figuuri- ja detailirohketes töödes on alati midagi „toimumas“, neis justkui jutustatakse mingit lugu. Vaatajat peibutavad keerukad piltmõistatused, mille kujunditel näivad olevat kindlad tähendused. Maali jälgijale heidetakse nagu kassipojale lõngakera, mille keerlev heie võib viia labürinti. Sinna võib ekslema jääda ka inimene, kellel mütoloogiad ja usundilood kuuluvad igapäevase kodulektüüri hulka.

Põlev Klooster

Põlev Klooster on Einar Vene maalide läbivamaid kujundeid ning Pirita kloostri maagilised varemed näivad teda peaaegu alati saatvat. Näituse kesksel maalil „Kloostrihaigus“  mastaapne hoone seekord ei leegitse, üksnes akendest kumab punast valgust. Kuid see ei saa olla tegelik, sest kloostrist on püsti ainult müürid. Kas kummalised joontekeerud, mis täidavad müüride vahesid ja kanduvad üle kiviseinte, ongi vohavad haigusekoed? Kas looklev joon esiplaanil meenutab madu või süütenööri? Kas ülestõstetud purjega paadil, mis paistab müüride taga rannaserval, on keegi tulnud või kavatseb põgeneda?

Kaks tööd nüüdsel näitusel parafraseerivad ajalooliste meistrite maale. Jahimees koeraga viitab selgelt Pieter Brueghel´ile, ent Puvis de Chavannes´i „Vaesest kalamehest“ on alles vaid pealkiri. Maal ise on sootumaks uus kujutelm. Paat pärineb viikingitelt, üle paadiserva kummarduv kuju meenutab pigem naist. Lendav tiivuline on kui nahkhiir, kuid tal on mehe keha ja üpris groteskne pea. Pingsalt ei tohi teda vaadata, sest siis näib, nagu hakkaksid tiivad liikuma.    

Pildid ajavad põgenema

Figuuriderohked maalid eeldavad ka detailset, peaaegu vanameisterlikku tehnikat. Einar Vene maalide tihedas koes on alati omalaadset positiivset kiirgust, isegi siis, kui ta irriteerib või manab esile suisa õudsevõitu kujundeid.

Vene mängib joone tinglikkuse ja ornamentaalsete pindadega, tema maalid ei ole pealetükkivalt naturalistlikud. Kas ta tahab öelda:“Ärge päriselt uskuge seda, mida ma maalin...“? Või on ta ikkagi kaval kabalist, kes ihkab vangistada ja punuda mõistatuste võrku?

Ja kui vaataja tunneb, et ta ei leia lahendust, ei ava saladust...Et ta on vangis... Siis ei jää üle muud, kui põgeneda. Murda maha uks või hüpata aknast. Ja sõuda purjekal, mis ootab müüride taga, minema. Lahkuda täiskuu valguses. 

 

Kunsti kaudu Pärnus jumalat otsimas

                 26.05.2000 “Pärnu postimees” Feliks Krapp

Väli vaimsetele mängudele

Einar Vene, kelle tööd on väljas muuseumiaidas on intellektuaalne imrovisaator ja julge katsetaja.

Kuigi ta teostesse on eksinud ikonograafilisi elemente ristiusust, segab ta sümboleid ja tegelasi mütoloogiast, muinasjuttudest, tsiteerib eelkäijaid kunstis. Toimub huvitav mäng teadvusega, objektid rebitakse tavapärasest kontekstist välja ja liidetakse uutes suhetes.

Jääb mulje nagu laseb autor meil osa saada oma psühoanalüüsist, mis teostatud lõuendil. Niisuguse semiootilise dekonstruktsiooni ja taasülesehitamise kaudu sünnib kunstniku isiklik avatud narratiiv tuntud müütidest, Tulemuseks on intellektuaalselt intrigeeriv looming, mis täis uudseid tähendusvarjundeid ja kujundeid (“Janunev hirv 1998, “Juutide kuningas” 1998).

 

Kunstniku tutvustus – overart.com

 Einar Vene on loonud stiili, mis on iseloomulik ainuüksi temale. Oma maalidel loob Vene täielikult uue ajaloo, kus müüdid puutuvad kokku „reaalse“ ajalooga ja religioon sulandub sürrealistlikuks seguks. Fantastilised teemad, maalituna äärmiselt värvikalt, seostuvad unenöoanalüüsiga ja on avatud mistahes tõlgendusele. Selliste detailide täpne tõlgendamine nagu näiteks istuv naine, nunnaklooster, saatan või rüütel võimaldab paljusid lähenemisviise, kuid sellest hoolimata on alati tegemist küsimusega – kas see mida näeme, on paroodia või mitte?

 

Otsija Einar Vene käib oma teed 

                     29.11.2006 00:01
                     Teet Veispak, kunstikriitik

Kui alustada tõdemusega, et maalikunstnik Einar Vene pildimaailm pole aastate vältel kuigi palju muutunud, siis on lihtne näha sedagi, et ta on jätkuvalt pühendunud selle tõe otsimisele, mille olemus ega ilmnemisavaldused ei sõltu riigikorra ega valitsejate vahetumisest. Rääkimata kõigest sellest rohkem või vähem moesolevast, mida kunstimaailm on viimase paari kümnendi jooksul enda tarvis hetketi avastanud ja sageli ka taas unustanud.

Vene liigub häirimatus püsivuses ammu ette võetud rajal, mis peaks viima eksistentsiaalsete põhiküsimuste lätteile, ega hooli sellest, palju on seal kaasteelisi või kas seda teed ääristab rohke publik ergutushüüetega. Kulgemise kontemplatsioonihetkil kogetu kannab ta maalidele, mida ta harvadel näitustel vaatajaga jagab.

Ülalöeldu kinnituseks tasuks vaid meenutada Vene paarikümne aasta tagust maali «Jõgi voolab merre» (1986), kust võib leida samu sümboleid, mida praeguselgi näitusel. Ikka näeme ta maalidel põlevat Pirita kloostrit.

Kui ühelt poolt võiks seda tõlgendada lihtsalt kui kunstniku lapsepõlve tagasiulatuvat emotsionaalset märki, millest on saanud tema pildimaalima telg, siis, vaadatuna kunstniku vaimsete otsingute foonil, on selle tähendus märksa sisurikkam.

Vene enda sõnul on see «romantilise põgenemise koht, vaimne sammas, eetiline etalon, muutumatu koefitsient, millele vastanduvad kõik maailma viperused, ilmalikud püüdlused, patusus, madalus, kõik ebapuhas. Samas on see vahest ka ideaal, mida inimene püüdleb ja võib-olla kunagi ei saavuta».

Lähenedes selles võtmes kunstniku töödele – ja see näib paratamatu, et mõista ta püüdlusi ning pilte –, näeme, et igal sümbolil on siin kindel tähendus. Olgu tegemist kloostri fassaadi ülesehitusega, selle viilul kujutatud inimnäo või ristiga – kõik see märgib seda, millest arusaamine ei tohiks vähemalt traditsioonilises tähenduses kuigi keeruline olla.

Leegid (põlev klooster) sümboliseeriksid puhastustuld, kaalud on hingede kaalumiseks jne. Mõneti küll tundub, et Vene maalidel on sümbolite rohkusega isegi liialdatud, mistõttu need justkui «tarretuksid», andmaks edasi religioosseid-müstilisi tähendusi, vähendades samal ajal aga nende maalilisi väärtusi.

Muidugi võib tänapäeva vaataja tõlgendada kõiki sümboleid oma suva järgi, näha Vene piltides lihtsalt ühte lüürilist- naivistlikku või hoopis sürrealistlik-religioosset maailma. See vaevalt Einar Venet eriti häirib, sest «kõik kunstnikud tema ümber otsisid midagi uut. See kunstnik otsis vanast, sealt, kust otsiti kaua aega tagasi».

Einar Vene  näitus  «Otsija pihtimused» Draakoni galeriis 20.11.–02.12.06  Rahulikult oma teed kõndiva kunstniku Einar Vene tööd on täis kindlate tähendustega sümboleid.

 

 

Päikesepoisist politseinikuni ehk Einar Vene kood

Eesti Päevaleht 26.02.2009 Ants Juske

 

Erandliku kunstniku Einar Vene nägemuslikkus ületab isegi Arrakut ja Sarapuud.

Alati kui kirjutan mõne kunstniku näitusest, lehitsesn Eesti kunstnike biograafilist leksikoni. Einar Vene kohta loeme Vappu Vabari:“Käsitlenud naiivlüüriliselt ja filosoofiliselt antiigi- ja piibli teemasid.Kasutanud14.-15.saj.maalikunsti motiive, tolleaegset kujutuslaadi ja maalimistehnikat...Maalide idüllimeeleolu põimub irooniaga.“

            Kõik on õige, kuid nagu Lembit Sarapuu, nii jääb ka Einar Vene puhul õhku küsimus, kui palju on sügavat tõsidust, kui palju irooniat. Igal juhul ma ei kahtle Vene siiruses, kui ta ütleb, et näitus on „kohtumine iseendaga läbi poja“, jättes lahtiseks küsimuse, kumb neist on Päikesepoiss.

Esoteerilised nüansid

Autoportreelisi elemente võib kohata ka tema varasemas loomingus, nüüd on seeria puhtaid autoportreid, mis võiksid viidata identiteedi otsimisele: ühel portreel on ta Päikesepoiss, siis tuletõrjuja, politseinik ja lõpuks Henri VIII. Muidugi ei puudu religioosed teemad ja kristlik sümboolika, mida ta tõlgendab vabalt ja omamoodi. Näiteks teame, mis rolli etendasid piiblis madu ja õun. Nüüd on nad seotud Kristuse atribuutikaga. „Põhjavalguses“ on madu lunastaja jalge all, ka „Poiss õunaga“ on madu. Palju on lendlemist või siis levitatsiooni. „Lennuharjutuses tundub, et üleval õhus on üks alasti luust ja lihast inimene, all hüppavad pangalt merre suitsiidsed tegelased. Vene fantaasiatel on lendu. Kohati meenub Marc Chagall, kes samuti huvitus levitatsioonist.

            Võimalik,et Vene tegeleb ka esoteeriliste teadustega. Kokkuvõttes ongi tegemisterandliku nähtusega eesti kunstis, mis ületab oma nägemuslikkusega isegi Lembit Sarapuud ja Jüri Arrakut. Kumu kuraatoritele soovitaksin kokku panna näituse, kus on koos kõik meie sürrealistid fantastilised realistid, sümbolistid ja naivistidest külahullud.

 

 

 Einar Vene unenäoline maailm

Sirp 06.03.2009  Juta Kivimäe

 Lehviva habemega õpetlane tantsimas väikese punapäise tüdrukuga tardunud ajapangal.Vist Nikolai Roerich. Punapäine hämmastunud ilmega Madonna, rinnad kui viinamarjakobarad, tõuseb lendu erootilises unenäos. Pahaendeline porgandivarrele klammerdunud puruvanake, kõvakübar peas, ümbritseb end inimnägudest kojaga. Laps astub ohtlikult murduval jääl tikriks maskeerunud klouniga... Kusagil Gangese kaldal lõigatakse rituaalselt juukseid ja samas püha puu all kujustava eraku silmade all randuvad üksmeeles igasuguste religioonide laevad. Miks mitte mõista ristipuule naelutatud meest? Vanad germaanlased tundsid ta omal ajal kohemaid ära. Oli ju ka Odin lasknud end puua Ilmapuu otsa, et saada näha nägematuid asju. Ent ühel maikuu pühapäeval sündis Madonnale väike kuldjuukseline poeg. Sel pühapäeval sadas lund. Oli sündinud päikesepoiss.

Selline unenäoline on olnud Einar Vene maailm juba üle paarikümne aasta. Maalija  on jäänud ustavaks quattrocento kunstnike avalale ja vahenditule maailmanägemisele. Piltidel toimivad nagu eraldi kaunilt maalitud konkreetsed loodusvaated tihtipeale leekides lõõmavate hoonetega ja sinna maastikele on maalitud tegelased, kes ajavad mingeid unenäolisi asju.

            Sajandite perspektiiviõpetusest ei ole Einar Vene kunagi suurt pidanud ja millekski. Maal ei ole ju lõpuks mingi aken realistlikku maailma, vaid ikkagi kunstniku maailmavaate filosoofiline projektsioon lõuendi pinnal. Ja Tallinnas on juba sajandeid olnud võimalik vaadata selliseid hurmavate detailidega suuri maaljutustusi. Kas või näiteks Rode altari keskosa Nikolause ja Viktori juhtumuste üksikasjalikud kirjeldused,mis lõpevad küll ootuspäraselt õndsuses ja kus kunstniku fantaasiarännakud on piiratud vaid ühe religiooni kaanonitega.

            Ka Einar Vene sümbolistlik lugude maailm piirdus aastaid uue testamendi mütoloogiast tuletatud või sellega piirneva mõistukõnega. Ent sel näitusel ühendab tema maalidel toimuv mitmete Euroopa ja Aasia kultuurikihtide mütoloogilisi fragmente. Tänapäeva inimese vaimumaailmas ongi kristlikud kujutlused lootusetult segi eri tasandi infokandjatelt temani jõudnud mütoloogilise segadikuga. Segi on ka banaalne ja ülev, hetkeväärtusega ja ajatu. Vene maalide sõnum on küll enamasti ajatu ja inimlikult mõistetav. Kristliku sümboolika ja idamaiste kultuuride tuntud ikonograafilised märgid ühinevad sujuvalt autori enda ikonograafiliste kinniskujunditega. Sarnaselt vanade maalijatega on ka Einar Vene kujutanud oma sündmuste kulissidena omaenese kodulinna ja soovi korral äratuntavaid eesti tuntud maastikupilte. Mitmetel oma maalidel on autor aaastaid kujutanud Pirita kloostri ajaloolist fassaadi ja Pirita jõge, kunstniku lapsepõlvega seotud paiku, mis keerukais assotsiatiivsetes protsessides on ilmunud maalidele väga oluliste, ent tähendusi muutvate märkidena.

            Tema maalidega seoses on sageli rõhutatud sürrealismi kandepinda. Unenäolise tegelikkuse illusioon ongi neil maalidel parasjagu absurdne, sugestiivne ja valdav. Kujunditesse süvenedes võib Einar Vene maalidelt leida ka naljakaid seiku, mille tegelik tähendus on teada ilmselt vaid maalijale enesele. Üheks kummalisemaks võiks pidada ehk enesetapjate müriaadi Rannamõisa pangal (kui see kõik ikka toimub seal). Lapselikud mälestused kunagi kuuldud lugudest pangalt alla hüpanud õnnetutest on võimendunud, ent samast panga pealt tõuseb lendu ka võidukaid naisi. Kas kukkujate ja lendutõusjate vahel valitseb mingi unenäolisele loogikale tuginev side, jääbki vaatajale ära arvata. Lendavad naised, Elu Kaev ja kaevu läheduses lootusetult tiirlevad pimedad, keda omakorda juhib pime mees, on tuntud faabulad vanadest mõistujuttudest ja ka vanadelt ja kuulsatelt maalidelt. Ent kuhu oleme minemas meiegi siin Eestis praegu ja kes teab meid juhtida?  Võrreldes varasemate aegadega, on Einar Vene maalid nagu avaramaks ja lasuursemaks muutunud. Maalitud avaruse osakaal on tõusnud ja alatasa vaatajaid kummitanud olulise tähendusega elemente on maalipindadel vähem kui vanasti.

            Kunstniku eri aastatel maalitud autoportreed on näitusel oluline dominant.Autoportree on üks võimalusi esitada oma enesekujund melodramaatilise lavastusena, nagu Einar Vene ongi korduvalt teinud. See on võimalus esitleda end idealiseeritud renessanssrõivastuses kuningana, macho´liku politseinikuna või Päikesepoisina. See on võimalus paigutada end mingisse ebatavalisse olukorda ja rõhutada oma kunstnikuisiksust.

 

Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis esitab Einar Vene oma näitust «Me armastame Eestit».    Eesti Kirik   2014   Maire Toom

Näitus koosneb viiest üsnagi suuremõõtmelisest maalist, neist neli on valminud käesoleval aastal.
Ruumi sisenedes võtab vaatajat vastu esmapilgul leebe, kergelt idülliline meeleolu. Selle loob eelkõige maalide hele, helge, pehmelt värviküllane koloriit. Ka maalide tegelaskond näib end tundvalt õdusalt – inimesed istuvad, tantsivad, kunstnik maalib portreed, keegi uisutab, kantakse rahvariideid.
Kõik oleks nagu kena. Ent lähemal vaatlusel tekitab nii iga maal kui ka tervikkooslus küsimusi. Miks on mõned tegelaskujud grotesksevõitu, milline seos on neil teiste maalil kujutatud objektidega? Üheseid vastuseid kunstnik meile pakkunud ei ole, küll aga üksjagu mõtteainet.
Oma loometee algusest saati – kunstiinstituudi lõpetas Einar Vene 1987. aastal – on talle meeldinud jutustada lugusid. Sageli on maalidel tervikuks põimitud palju tähenduslikke kujundeid. Ja kuigi kujutamisviis on naivistlikult realistlik, jätavad edasi antavad mõtteseosed palju ruumi ka vaataja fantaasiale. Neil maalidel segunevad isiklik ja üldine, argine ja vaimne mitmekihiliseks tervikuks. Sageli võib leida vihjeid piiblilugudele, mütoloogiale, kunstiajaloole.
Ka sel näitusel mõtiskleb kunstnik nii mõnegi paljusid puudutava küsimuse üle. Olgu selleks kunstniku ja publiku omavaheline suhe, arusaamine ja mittemõistmine, jooksva kunstielu hetkevälgatused võrdluses aja poolt väärtustatuga – «Portree», «Kord olid niidud rohelust täis».
Tõsiseid mõtteid kutsub esile ka Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aegselt rahatähelt tuttav sinisilmne neiu viljavihuga: kuis oli, kuis nüüd, mis ootab ees («Monstrants»). Ja kas tantsijad paradiislikus Arkaadias aimavad, et nende pidu võib jääda lühikeseks, kas märkavad nad, et neid varitseb kuldseks skulptuuriks kehastunud vikatimees («Et in Arkadia ego»)? Eks meenu ju siinkohal keskaegsed katkuepideemiad ja palju maalitud surmatantsu teema.
Viimati mainitud liin leiab tabava jätku näituse nimiteoses «Me armastame Eestit». Siin tuleb eriti ilmekalt esile kunstniku oskus liita dramaatilisust koomikaga, seega siis tragikoomilisus. Sõnadega lahtiseletatult saab öelda, et pidu näib olevat vägev, võõrustajad lahked, külalisi kokku tulnud igast ilmakaarest, nii oravaid, põtru kui ülipidulikke pingviine. Mõnusalt tunneb end ka karuott. Ent mis edasi? Loodetavasti ei lõpe see lugu üksnes pilla-palla pillerkaariga, nagu on öeldud tuntud lastelaulus.
Võib tekkida küsimus, kuidas sobib selline lõbus-traagiline näitus kiriku ruumidesse. Kuid eks tegutse ju kirik kindlas aegruumis ja kõik, mis toimub ümberringi, puudutab tedagi.